Mõtted liikusid ida suunas, hakkasin ringi surfama ja leidsin sellise saidi. USA white trashil on võimalik kasutada oma kahenädalast aastapuhkust sellise lõbustuse peale- lendad JFK-st Moskvasse ja sealt rongiga (ega Venemaal ju peamiselt rongiga sõidetaksegi ja viina juuaksegi) mingitesse läänemaailma õudusunenägudesse nagu volgamaa, tatarimaa, jne. Seal siis ootab neid sõnne ees terve laar odavat kahuriliha. Üks reis maksab ca 5 tuh taala. Ja selle eest võib selline paks türanägu end korrakski inimesena tunda- huvitav, kuidas ta ise seda enda jaoks lahti kodeerib? Hoolimata kapitalistliku süsteemi globaalsest võiduhurraast on 2 täiesti erinevat maailma piltidelt näha. Ma ei imestagi, et ma tol korral Times Square`ile jõudes kujutlesin suurte rahvaste hävitajaid lendamas pilvelõhkujate kohal. See siis oli üks point, seoses Venemaaga. Võibolla ma kaldun Venemaasse puutuvat liiga isiklikult võtma. Keegi kunagi rääkis sellest, kuidas nõuka ajal lääne intelligendid imestasid, kui Eestisse sattusid- et siinsed intelligendid olid valmis nendega ööd ja päevad süvitsi vestlema, ringi käima, jooma jne. Asi polnud tegelikult üldse intelligentides, selline hoiak oli ühiskonnas laialt levinud veel 90ndatel. Ilmselt oli asi informatsioonis ja isoleerituses, praegu on kõik (raamatud, teadustööd, artiklid jne) avalikult saadav. Potentsiaalid peaksid enamvähem igal pool võrdsed olema. Aga iha kui selline, täiesti sihitu ja sisutu iha pole kuskile kadunud.

Nükk

Minu viies päev New Yorgis, konkreetsemalt Williamsburgis, mis asub Brooklynis. Olen esimest korda USA-s ja saabusin siia enamvähem vabas olekus, ehkki aeg ajalt kandsid sundmõtted (mis mind stabiilselt painavad) endaga kaasa teatud eelarvamusi. Näiteks selliseid: a) tunnen end nõmedalt, sest olen näinud ja kogenud paljude inimeste tobedat ja konsumeristlikku turistivaimustust Ameerikast, ja kuna ma ise paigutun nendega sarnaselt samasuguste füüsiliste eelduste keskele, siis tunnen ma end nendena; b) tunnen ärevust, sest saabun riiki, mille olemus on minu koduriigi olemusest totaalselt erinev ... või siis ei ole absoluutselt- see viimane järeldus võiks aga väga palju minus (?) muuta; c) tunnen ärevust, sest mulle tundub, et on ikkagi olemas see võimsa energiaväljaga müüt Ameerikast ja New Yorgist, mis tõmbab magnetina enda külge miljoneid inimesi, töötleb nad ümber ja annab neile identiteedi. Kardan sellise moodustise meelevalda sattuda. Lennuki stjuuardessid on klassikalised ameerika vanamutid, hoolitsetud kvaliteetinimesed, kelle näojoonedki (nn "ameeriklase nägu") on vorminud seesama võimas moodustis. Nad on ülbed ja oskamatud, täielikult stagneerunud ja tänapäevast võõrandunud, niisiis- nõrgad ja haavatavad. JFK lennuväli ja airtrain mõjusid nii skandinaavialikult, et mõtted ameerika-müüdist ei tulnud pähegi. Jamaica Stationis jõudsin lõpuks pärale. Prügi ja rämps, väga ohtliku olekuga afrokad, laest tilkuv kõnts. Aga siis- läbi selle spetsiifilise krigiseva ja metalse metroorongi heli, mis on kohalikesse ilmselt nii sügavale sisse juurdunud, et nad seda enam tähelegi ei pane- käivitas ennast see moodustis, millest ma enne mõelnud olin. Kuulasin seda heli enda ette jõllitades. Sulgesin silmad ja kuulasin seda heli kinnisilmi. Paugupealt läksid mõtted Philip Glassile, võibolla isegi Steve Reichile. Mitteteadvusest kargas välja esimene pop-up, mis ütles: masin läks tööle, teretulemast New Yorki. Siis tahtis sealtsamast mitteteadvusest välja karata ka teine pop-up sõnumiga "nüüd oled sa üks nendest miljonitest pateetilistest jobudest, kes sellest maailma perseaugust vaimustunult jahuma hakkab". Aga siis suleti kogu segav hoiakutesüsteem mu teadvuspildist välja. Miks? Vot, füüsilise väsimuse tõttu ja the end of story.

Mingit perversselt nartsissistlikku teelolemise või siis tagasivaatamise pläma siit ei tule. Kahtlemata on siin (mitte paljutähenduslikus ja maagilies nükis, vaid uues keskkonnas) olles tekkinud miljoneid mõtteid, mida võiks hakata lahti harutama. Võtame näiteks ühe mõtte.

See mõte tekkis mul kõige klisheelikumas situatsioonis. Viibisime Kati ja Kristjaniga parasjagu Central Parkis. Vaatasime, kuidas üks isane part vägistas inimeste juuresolekust hoolimata üht emast parti. See oli üsna brutaalne vaatepilt. Tuli üks white trash perekond. Isal tumesinine klubipintsak ja heledad püksid, kuueaastasel pojal täpselt samuti. Laps lõi murul sugu tegevat pardipaari jalaga. Isa aga hüüdis ainult "catch up". Kas ma räägin nüüd edasi südametutest ameeriklastest, võõrandumisest ja pahast kapitalismist? Ei räägi. Kas räägin sellest ka, mida me seal pargis veel nägime? Ei räägi.

Ainus mainimisväärne asi on üks meenutus. See tuli Emil Tode raamatust "Raadio". Seal raamatus oli üks kohtumine, mis leidis aset Central Parki äärses restoranis. Meenusid ka "Harjutused" ja "Piiririik". Näljased läände vahtivad silmad ja kidur-kramplik intelligendikäsi, mis hoiab kellegi perset mullas. "Väikese, olematu ja puuriidataguse riigi" mullas. See on vanaema perse. See on väikese, olematu ja puuriidataguse riigi inimese perse. Või siis ihne ja vaese Eesti värdja (Kaur Kenderi termin) perse. See on ahistus Eesti kultuuris. Muide, kui ma piki 7ndat avenjuud Times Squarele jõudsin ja vaatasin sinist taevast selle kohal, tekkis mu rindu üks kummaline tuttav tunne. Midagi sellist tundsin ma 80-ndatel, päris tatikana, kui mitte ainult mina, vaid ka kõik täiskasvanud (vähemalt minu ümbruses) nägid maailma läbi mitmekordsete filtrite, satelliitantennist kostuva ragiseva signaali. Külma sõja aegne tunne oli see. Midagi sama sooja/külma nagu Gorbatshovi rusikas käsi. Ja ma kujutlesin, kuidas üle nende kõrgete majade lendavad CCCP tähist kandvad nõukogude lennukid. Sellele lisandus soundtrackina Pet Shop Boysi "Go west".

Ilmselt oli see kujutluse peegelpilt. Küllap nägin ma kunagi vaimusilmas paneelmajade kohal lendavaid ameerika pilvelõhkujaid. Mida rohkem satelliiditoru läbi laskis, seda madalamale need tulid. Kord, juba 90-ndatel nägin ma Emajões ulpimas üht sellist (mis oli tegelikult Jaan Toomiku kätetöö). Erinevused ja vastandid murdusid, entroopia kasvas. Mõned mehed manifesteerisid toimuvat just läbi sellesama perse-muldasurumise. "Vanamutt, kes sa mulle kõike seda meenutad, kao juba kiiremini mulla alla, et saaksime maha müüa sinu valdused ja põrutada New Yorki või Pariisi, et kõik unustada!".

***

Geograafia on distsipliin, mis pakub ohtraid võimalusi identiteediga mängimiseks, selle visualiseerimiseks ja ümberkujundamiseks. Geograafiale võlgneb oma tänu turism ja eskapism, miks mitte ka kogu inimteadvus üldse. Maa, kui ta kannab, on üsna kindel jalgealune. Sealt võib oma kohta otsida kasvõi kompamisi. Maailma atlaste tekstimõnu konsistents on ilmselt üks suurimaid võimalikke. Võtad selle lahti, võtad juurde mõned fotod/filmid. Istud lennukisse ja istud mõned tunnid. Vahepeal vaatad aknast välja, et seda kõike "oma silmaga näha". Ja siis kõnnid välja mingisse kohta. Kõikal saadab sind ogar rõõm ja totter naeratus. Äratundmisrõõm! Kõike tahad sa seal endale suhu pista. Atlased on väga mõjuvõimsad teosed. Lisaks sellele, et inimesed nende järgi kogu oma elu ja isegi identiteedi kujundavad, pakuvad nad ka unustust.

***

Maa seest kasvasid välja inimrõivad.
Need olid kahvaturohelised, justkui sametist.
Ja kääridega otstest teravaks pöetud.
Esimesed kevadised sipelgad jooksid...
Võibolla ei olnudki need inimrõivad?

Kivid ja graniidilahmakad luurasid puude vahel
ja olid kaetud sammalde ja samblikega.
Näis kõikjal leiduvat parajaid kohti ja kivialuseid,
millest igaühel on küllap vist oma peremees.
Väike kivikuningas või kamp hallvanakesi.

Läbi metsa jooksis pikk raiesmik liinide tarvis.
Jooksis lõunast põhja poole üles.
Maa lõhnas kevadiselt, sosistas "ei tohi"...
Kuid siiski mullast üles võrsus rohi.

(11.04.09, S)

***

Teadvustamatusest tungis raginal läbi üks hõbedane kruvi.
Eemalt vaadatuna oli tegemist tavalise puiduse latiga,
mille kiudude vahelt vahtis välja kruvi ots.
Eks ta oli mõeldud ikka selleks, et koos hoida toda puust nari,
mille all vedelen mina
nagu laisk kärbes kevadel,
ja et ikka koos hoida seda suurt lennukit,
mis oli kurja putukana
maa külge aheldatud,
seest tühjaks õõnestatud
nagu kiviste saarte vahele uppunud vrakk.

Läbi graniidi, läbi liivikute ja männiseljandike
on uuristanud ennast läbi sirged, märgistatud jõed.
Mööda neid voorivad eredas päikeses
tugevalt säravad jõeliikurid.
Ühel kõrgemal kaldal seisab ahelates vrakk
ja selle kõrval lasub hiiglaslik maardla,
mis läigib metalselt särava päikese käes,
suur kari neidsamu liikureid seismas.

Eks selline vaatepilt ole kuigivõrd kodune.
Sulen silmad ja tunnen end seismas Aeroflotil,
mis oli aheldatud kanali külge,
mille rohelises põhjas olid üles rivistatud särjed,
metalselt läikivate külgedega,
õrnalt värelemas, uimedega tasakaalu hoidmas.
Ja vana Äge voogas üle kallaste
ja vana säga vonkles allavoolu
kollase taeva alla Praagale,
kus vajus musta rondina
kaldaheina alla süvikusse.

(11.04.09, S)

KUST TULI PIMEDUS

Lugesin öö otsa Kaplinski "Kust tuli ööd", tõusin püsti ja kõndisin ringutades akna juurde. Kell oli umbes pool 4 öösel (praegu saab kohe 4). Midagi oli akna taga valesti. Natuke aega olin nõutu, siis taipasin- see on pimedus. Totaalne kottpimedus siin Tallinnas, Lasnamäel. Siis alles sain teada, et linn tegeleb sellel raskel ajal kokkuhoiuga öise valgustuse arvelt. Kriis, kari töötuid, kasvav kuritegevus, natuke pilkast pimedust kõige karmimates getodes...ja mis välja tuleb? Ma ei julge mõeldagi, mis sellest välja tuleb. Ainus, mis mulle pimedusest vastu kõõritas, olid paar vastasmaja valgustatud akent. Seal vastasmajas on tapetud mitu inimest, mitmele korterile on pandud tuli otsa, selle ümbruses vedeleb pidevalt süstlaid. Mulle meeldib öine pimedus maal. See on looduslik pimedus, ööliblikate ja metsloomade pimedus, mis jääb akna taha. Selles pimeduses inimesi ei liigu. Ja kui liigub, on nad juba kaugelt kuulda, sest koos pimedusega katab maad ka vaikus. Aga see pimedus, mida ma siin näen, on kriminaalne pimedus, mis ähvardab aknast sisse tungida. See on reaalne pimedus, kus hirm näib olevat ülearune- on ju olemas tõsikindel teadmine, et siinne ümbrus kubiseb inimestest, sh väga pahatahtlikest.

***

Hasso Krull: "Võtame oma saatuse vastu, hädaldame, haliseme ja räägime hästi palju, ja las valitsusse kogunenud parempoolsed, paremparempoolsed ja veel parem-paremad parempoolsed kasutavad juhust ja teevad ära viimasedki toredad tembud, mis neil seni tegemata on jäänud. Küll me kõik kinni maksame, oma elu ja vaevaga".

Kogu aeg on elu ümberringi sitt olnud, vähemalt nendel, kelle poole minul põhjust vaadata on. Aastatel 2006-2007 panin tähele neid meeletuid jõmmihorde seismas õhtuti Stockmannis, grillkana leti taga. Panin tähele autode alla uppuvaid Tartu ja Tallinna tänavaid, roolis needsamad tegusad juhid, projektijuhid, arendajad, grillkana koib käes. Ma ei vaadanud nende poole, nad ise ronisid mu tee peale ette. Paljud mu loomulikud rajad on üle uputatud uute valgustatud teedega, mille ümber on meeletu hunnik uusi, sünteetilisi, kandilisi maju, mis on istutatud sinna niivõrd pimeda, ahne ja rumala rõhuvusega, et sellisele loomuvastasuse algeid on võimatu tuvastada. Kõikjal levisid loosungid röögatust edust, riigi tulevikust, heaolust. Loosungid olid vormistatud reformierakondliku steriilse sinise sugestiivsusega ja olid kuldkollase kokku tõmmatud lipsuga kummi ja siledaks aetud- kõikjalt vaatas vastu Jennifer Lopezi tagumik. Ja klassikaline eestlase portree nägi välja selline: sportlik jõmm, väljakasvanud soengu ja Egiptuse päevitusega, seismas keset oma steriilset tühermaa-kodu, nelja talvega kõrgharitud, rehepapilik nirgipilk kulmude all vilkumas ja kopipeistimas ümbritsevat maailma Exceli tabelitesse ja PowerPointi ettekannetesse. Ühiskonnas kritiseeriti kogu seda tõusiklust, matslust, loomalikkust küll ja küll. Koguaeg sai protesteeritud kultuurielu ja haritlaskonna allasurumise vastu, kuluka natsipeenise vabaduse väljakule püstitamise vastu, liiklussurmade vastu, lainejänestamise vastu, jõmmide, autode, grillkanade ja kogu selle pasa vastu, mistõttu haritlased, kultuuritöötajad ja pensionärid ikka veel nälgisid (nii nagu nad nälgisid juba hilisel nõuka ajal).
See, mis toimub praegu, on totaalne pasauputus. Kui juba varem räägiti "ajude äravoolust" ja kutsuti loomeinimesi üles Eestist lahkuma, siis praegu on vaikus. Sarnane üksmeelne vaikus oli ka maailmasõdade ajal massihaudade ääres, kus ohvrid järgnesid üksteisele korrapärases järjekorras, et kuul pähe saada. Nagu ikka, aetakse kõige nõrgemad hakklihamasinast läbi. Seda teevad nirginäolised lipsustatud vargad ja värdjad, kelle poolt needsamad nõrgad marginaalid terve iseseisvuse-aja on miskipärast hääletanud- põhjus peitub ilmselt mingis looduse poolt kaasa antud lootuses ja väärikuse-illusioonis. Ärimehelik loogika on lihtinimeselikku naiivsust ja abstraktset usku avalikult ja legitimeeritult lolluseks pidanud. Nii suhtub ka praegune valitsus "marginaalidesse" kui lollidesse. See on ju tüüpiline petturi ja varga loogika- ise oled loll, et tünga said.
Kõige räigem on see, et inimesed on reaalselt töötud, suurem osa neist muidugi pätistub. Ja kuritegevus kasvab mühinal. Igal pool valitseb totaalne ebakindlus. Ja ausad vaesed jäävad veelgi vaesemaks. Just nüüd jõustus uus töölepingu seadus. Sellele lisandub uus lähenemine tervisekindlustuses, mis garanteerib tööjõu tühjakspigistamise ka viimsetest verepiiskadest.
Ma ei saa aru, mida see praegune vaikimine tähendab. Valitsuse poolt pettuse teel sisendatud "kollektiivset vastutustunnet"? Käärimist ja peatset plahvatust?

k u u v a r j u t u s

JÕEKUNINGAS

Alustasime visiiti Palojärvel. Rand oli inimtühi, väikesed ahvenad vurisesid parvedena üle liivaseljandike madalas läbipaistvas vees. Mõni neist haaras ussijuppi mu õngekonksu otsas, sattus hetkeks kuiva surmavasse õhuvanni, et siis saada tagasi koju poetatud. Lasen enamasti ikka kala lahti, kui kätte saan.
Järve kaldal kõndis ringi kass. Noor ja õbluke, saba püsti. Otsis inimese lähedust. Küllap on keegi oma loomast tüdinud ja metsa lahti lasknud. Kass kõndis säutsudes järel aga päris lähedale ei tulnud. Randa saabus jalgrattaga tädi, kes pakkus kassile vorsti. Too kugistas, mis hirmus, näljane, vaeseke. Püüdsin talle jalamaid ühe ahvena, tulgu mis tuleb. Murul mikroskooplist siplevat ahvenat nähes süttisid kassi silmad. Neandertaallase kombel end küüru tõmmates haaras kass oma saagi ja kadus mõneks ajaks ära kuskile kaldapõõsastikku. Kui sealt väljus, käis vee ääres joomas. Tundus, et jäi kõhutäiega rahule. Kati hing murdus, kui pidime kassist lahkuma. Järve äärde saabus kari suvitajaid. Röökiv ja käratsev lastejõuk, vahetpidamata prääksuvad pereisad-emad. Kass justkui otsis inimeste seast oma peremeest. Käis kord ühe, kord teise juures. Üks keskealine pereema põntsatas jalaga vastu maad ja ütles "kõtt". Värdjas türapea vitt, ma löön sulle noa pähe kinni, mõtlesin mina esimese ja viimase hooga. Surusin emotsioonid alla, tõmbasin südame kiviks ja avaldasin soovi teistesse paikadesse pürstida.
Kiidjärv. Rohetav läbipaistmatu vesi, nagu mõni Kesk-Euroopa karpkalatiik. Rannas jällegi suhteline inimtühjus. Sai visatud õng hundinuiade ligi ja tõmmatud siis enda poole. Keegi sikutas ja jooksis järele. Vaatasin, et hele kala migi- küllap hõbekoger. Neid tundub seal olevat. Sokutasin sööda taaskord hundinuiade juurde. Krapsti, keegi tõmbas korgi vee alla. Enne kui millestki aru sain, kukkus mu nina all konksu otsast vette umbes 20 cm pikkune haug. Ussi haaranud haug. Jabur ja ennekuulmatu. Kütsin piki kallast pöörleva landi- eimiskit. Kati asus hoidma teleskoopõnge ja tal hakkas võtma, mis kole. Ahven, ahven, suur särg, veelgi suurem särg. Ilusad heledad, hõbedased kalad. Suuremat sorti särg näha ka pildilt. Kalad kugistasid konksu endale sügavale neelu, nii et lahti lasta neid ei õnnestunud. Tuli hakata mõtlema nende söömisele. Etteruttavalt öeldes- särjed, eriti sellistest järvedest, sellisel aastaajal, maitsevad üsna halvasti. Maitsev särg on kevadine kudev särg, mis liigub parvedena jõgedes. Mittemaitsev särg on suvine, vetikatest ja mudast toituv särg. Sai pandud asjad kokku, et suunduda Tartu poole. Läbi Ahja, Melliste... Enne suurt Luunja silda jookseb maantee alt läbi Luutsna oja, minu ammune tuttav. Ta on üsna kitsas, suht keskmiselt sügav. Vesi on tume, põhja katab lopsakas taimestik, vool on mõõdukas. Truubil seistes püüdsin loopida pöörlevat nendesse tumedatesse keeristesse, mõne rohututi äärde või veepinna kohale koolduva oksa alla, kus võiks varitseda havi. Jõgi voolab Emajõkke, Emajões on palju kalu, pooled neist on sudakud... Katkematu veevool kivise, kruusase põhja ja taimestiku kohal. See võib peita endas kasvõi musttuhat saladust, mis hõljub parve kogunenult truubisuu all põhja kohal, visalt rinnauimi liigutades ja sabaga tasakaalu hoides, hingates ja ahmides. Ei käinud spinningust läbi seda tuttavat mõnu tekitavat jõnksatust. Seevastu hoidis Kati taaskord teleskoopõnge ja kakkus välja väikese ahvena. Rõõmukuipalju! Peagi nägin, et kork kisti vee alla. Ridva ots paindus ja kaldale tiriti suur küürakas ahven, tumedates toonides. Karmiinpunased kõhuuimed olid oma värvilt üle võlli. Niivõrd intensiivselt punased olid nad. Ja kogu kala kõhualune oli neist justkui samasuguseks värvunud. Ahven kasvab aeglaselt. Ta pidi oma värvi saama selle jõe tumedast veest. Sealsamas truubi suu juures pidi ta olema varitsenud juba kaua. Jõekuningas! Ja nõnda lõppeski tema teekond. Võinuks me ju minna kuhugi mujale, võinuks me ju püüda teda vabastada, võinuks juhtuda mis tahes. Olgu Ta meile armuline! Ojavool ja veekeerised ei peatu, sellel ringil ei ole lõppu. Suvise taimestiku, vee ja maa lõhn voolab igavesti edasi ja selle seest kostuks justkui sosin nendelt kummalistelt saladustelt, mis meelitavad meid enda valda ikka taaskord, taaskord, taaskord..........

Lisatud on natüürmort tänase päeva ülalkirjeldatud tegelastest.